Haavatavus

Haavatavus

Pean tõdema, et mulle üldse ei meeldi, kui mul puudub kontroll olukorra üle. Sõna “haavatavus” tähendabki minu jaoks just seda: end liiga palju avada, olla füüsiliselt nõrk või tundmatus kohas vette hüpata. Muutun rahutuks, kui kohtan neid, kes liiga palju jagavad, sellist “mul ei ole saladusi” tüüpi inimesi, keda teiste arvamus ei liiguta. Mul on raske vaadata oma füüsiliselt nõrka vanaonu, kui hooldaja ta habrast keha iga päev püsti aitab. Tunnen siiani piinlikkust, kui mulle meenub, kuidas ma vale inimese välja kutsusin, tööintervjuul ebaõnnestusin või liiga palju oma südant usaldasin. Selline on minu jaoks haavatavus.

Praegu olles kolmekümnendates olen juba küllalt kogenud kõrvalejätmist, pettumusi ja häbi, et hoiduda haavatavusest kogu eluks. Samas aga pean tõdema, et üritades kõrvale hiilida valust ja kõike kontrollida, jään millestki ilma.

Kirjanik Ernest Hemingway kirjutas haavatavuse kohta:

            Vaid parimatel on oskus tunnetada ilu, julgus võtta riske, distsipliin rääkida tõtt, võime ohverdada. Irooniline küll, aga nende voorused teevad nad haavatavaks – nad on tihti         murtud, vahel laastatud.

Kas pole heidutav, et needsamad voorused, mis teevad meist “parimad inimesed”, tähendab samuti, et oleme vältimatult haavatavad?

 Kui Andy Murray nuttis teleekraanil pärast kaotust 2012. aasta Wimbledoni turniiril, kirjeldas BBC seda kui “hetke, mil austusest ja imetlusest sai midagi enamat”.

Kui Murray astus turniiri peaväljakule, võttis ta tohutu riski. Suurbritannia lootis näha esimest Wimbledoni võitjat pärast 77 aastat. Pärast aastaid kestnud rasket tööd tundus, et Murray oli kaotanud karika ja sai rahva pettumuse osaks. Kui ta aga rääkima hakkas, olles ise haavunud ning suutmata oma pisaraid tagasi hoida, ei pilganud me teda, nagu ta võibolla kartis, vaid meil tekkis uus imetlus ja rohkem austust ta vastu kui iial varem. Avalikkus ja press toetasid Murray't, sest ta oli haavatav ning täpselt nagu meie.

 Selle asemel, et olla tunnuseks vaid haletsusväärsetele, kas haavatavus võib olla voorus, mis kuulub vapratele – neile, kes ei karda tunnistada oma nõrkusi täisväärtuslikuma elu nimel?

Samas aga pean tõdema, et üritades kõrvale hiilida valust ja kõike kontrollida, jään millestki ilma.

Piiblis kirjutab Paulus: “Kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.” Tema jaoks ei ole raha, füüsiline tugevus, kuulsus ega võim see, mis talle jõudu annab – vaid see on haavatavus. Ta usub, et vägi ei tule tema enda tegemisest, vaid millestki või kellestki teisest, mitte enda seest, vaid Jumala armastuse läbi. Jumalasse uskumine tähendab olla tohutult haavatav – see tähendab panna oma kindlus lootusesse, uskumusse, et me ei suuda kõike ise teha, vaid meid on loodud toetuma kellelegi teisele. Nagu Bear Grylls hiljuti rääkis:  

            Minu kristlik usk on olnud tõeline taustal olev jõud, nagu selgroog, mis on olnud läbiv   paljudes asjades, mida teen. Olen õppinud oma kogemuste läbi sõjaväes ja kõrgmägedes, et pead olema väga uhke inimene, kui ütled, et sa ei vaja kunagi midagi.

Võibolla paistab inimene nõrgana, kui ta usub Jumalasse või kui ta kaalub Jumala olemasolu, aga võibolla on aeg järele mõelda, mida tegelikult tähendab oma nõrkusi tunnistada. Kui see mõte usuasju uurida ja Jumala kohta küsimusi esitada tundub sulle ühtlasi nii hirmutava kui ka põnevana, julgustan sind Alfat proovima.

Nagu president Theodore Roosevelt kord ütles ja mida Andy Murray 2013. aasta Wimbledoni turniiri võitjana väga hästi teab:

Kriitiku arvustus ei ole see, mis loeb... tunnustuse pälvib mees, kes on tegelikult areenil, kelle näos on tolmu-, higi- ja verearmid; kes pingutab vankumatult... kes halvemal juhul, kui ta ebaõnnestubki, teeb seda vapralt võideldes, nii et ta koht ei saa iial olema nende külmade ja argade hingede hulgas, kes ei kogenud ei võitu ega kaotust.

Tahan leida endas vaprust olla haavatav, sest mulle siiski paratamatult tundub, et elul on selliselt palju enam pakkuda.

Find an Alpha near you

Try Alpha

Find out more about Alpha

Learn more

Related