Suured teemad väikegrupis

Suured teemad väikegrupis

Mina tulin Alfasse puhtalt impulsi ajel. Esimese kursuse üliõpilasena Londonis olin kuulnud mõnelt vanemalt sõbralt, kui põnev see oli. Samas minu jaoks oli suurlinna elu uus, olin energiast tulvil ja üleolev. Eeldasin, et raban kõiki oma progressiivsete seisukohtadega ja vastuoluliste arvamustega usu suhtes.

Esimese asjana märkasin Alfasse tulles kirevat seltskonda välisukse juures kogunemas. Oodates hakkasin rääkima mehega, kes oli sunnitud ööbima oma venna diivanil pärast seda, kui ta töölt koondati ja ta ei suutnud enam üüri maksta. Ma poleks oma tavapärases ülikoolimullis kunagi kedagi sellist kohanud.

Mu kaitsemüür hakkas vaikselt laskuma, kui mõistsin, et ma pole ainus, kel on küsimused südame peal. Alates varajasest teismeeast olin tundnud teatud tühjust – tunnet, et olen ümbritseva maailmaga tasakaalust väljas. See kasvas lõpuks peadpööritavaks rahulolematuseks elu suhtes. Olin üritanud endasse ahmida informatsiooni ja suurepärast, peaaegu vaimset kirjandust, et seda tühimikku täita. Kuid miski ei pakkunud mulle seda, mida tegelikult vajasin.

Ma polnud oodanud Michelini tärni väärilisi gurmeeroogasid, aga see meile pakutud pasta Bolognese oli maitsvam kui miski, mida ise oleksin osanud kokku keeta. Elus ei saagi palju midagi paremat olla kui üks tasuta õhtusöök, kas pole?

Charlie Mackesy sõnul aga saab küll. Tema pidaski esimese Alfa õhtu sissejuhatava loengu.

Vastupidiselt mu eeldustele, et keegi karm, traditsiooniliselt religioosne stereotüüp astub lavale ja jutlustab kokku tulnud “patustele”, oli sõnum hoopiski värskendav. Kuulda, kuidas keegi räägib usust samamoodi, nagu mina seda tajusin – mitmemõttelisena, mõistmatuna ja skeptitsismiga – see oli muusikaks mu kõrvadele.

Sõnumi põhituumaks oli see, et januneme kõik vaimse rahulolu järele. Pole olemas ühtki alkohoolset jooki, ostukeskust ega karjäärialast kinnisideed, mis oleks võrreldav Jumala armastuse ja juhtimisega, mida suhe temaga pakub.

Tundsin, et olen lõpuks õiges keskkonnas, kus saan tõstatada oma küsimusi usu ja elu kohta. Meie jutuajamised vestlusgruppides olid õhtu naelaks. Inimeste lood olid erinevad, aga kõigil neil oli üks ühine omadus: igatsus vaimse rahulolu järele. Nii hea oli teada, et ma polnud ainus, kes oli pärit mittekristlikust taustast, kes ei teadnud eriti midagi Piiblist, aga tahtis sellest rohkem teada saada. 

Ma polnud ainus, kes oli pärit mittekristlikust taustast, kes ei teadnud eriti midagi Piiblist, aga tahtis rohkem teada.

Meie üldine vestlus keskendus küsimusele: “Kui võiksid Jumalalt küsida ühe küsimuse, mis see oleks?” See küsimus just igapäevavestlustes jutuks ei tule, kuid tundus, nagu liiguksime koos millelegi lähemale – millegi tõsise, millegi sellise poole, mis on oluline me kõigi jaoks. Inimesed vastasid näiteks küsimustega, et miks maailmas nii palju kannatusi on või et mis meie elu mõte on.

Võimalus selliseid küsimusi esitada oli sisemiselt puhastav. Esimest korda tekkis mul võimalus rääkida usust, ilma et mind oleks hukka mõistetud. Mõistsin, et mu vastuolulised arvamused olid vaid maskiks küsimustele ja sisemisele konfliktile, mis oli mind aastaid närinud. Kui läksin iga nädal jälle tagasi ja õppisin vähe haaval aina rohkem Jeesuse kohta, said mu Alfa vestlusgrupi liikmed mulle varsti lähedasteks sõpradeks.

Oleme kõik oma olemuselt janus vaimse rahulolu järele. Juba pärast esimest Alfa nädalat hakkasin vabanema pessimismist, mis minus kasvanud oli. Võimalust küsida kõige olulisemaid küsimusi elu kohta ei saanud mööda lasta.

Find an Alpha near you

Try Alpha

Find out more about Alpha

Learn more

Related